Öine vahtkond

Miks keegi ei ole netis pool 5 hommikul? Tekkis mul täna küsimus kui oma igavat msn-i nimekirja vaatasin, kus figureeris ainult 1 eetris olev nimi. Oleks ju tore kellegagi sel kellaajal juttu puhuda. Hommikused mõtted on tavaliselt erilised ja hoops teistsugused kui päevased mõtted. Siis on aju värske ja pilk selge. Siis pannakse paika plaane ja antakse endale lubadusi. Varahommik on vinge! Mina olin nii vara üleval esiteks sellepärast, et vihm ei lasknud mul magada ja teiseks oli vaja natuke ühe tõlke kallal nokitseda. Niisiis tegin ühe ameerikaliku kruusitäie kohvi ja võtsin poosi arvuti taga sisse. Ja siis....hakkasin blogima. Niipalju siis tõlkimisest, va laiskloom. Aga ikkagi tasus ära end nii vara voodist välja veeretada - kui ei usu, proovi järele!

Sellest ajast on juba palju vett merre voolanud, kui minu sõrmekesed klaviatuurinuppe klõbistasid ja blogisse uusi üllitisi kirjutasid....Laisk olen noh. Ei ole midagi öelda. Lihtsalt laisk. Mõtteid on olnud palju ja huvitavaid aga iga kord ei viitsi ju blogisse logida ja pealegi olen ma suht perfektsionist, mis puudutab väljanägemist. Paar kuud tagasi hakkasin otsima blogile uut tausta, müttasin ja tuhnisin netis 3 päeva, aga ei leidnud. Muidugi kadus selles ebatäiuslikus maailmas kohe ka kirjutamisisu ära.

Tegelikult on tihti mu nõudmised liiga kõrged. Ja vahel ma nõuan teistelt midagi, mida ma ise kindlasti ei suudaks. Keegi on öelnud selle targa lause, et inimestena me mõistame kohut teiste üle nende tegude, enda üle aga oma kavatsuste järgi. Niiet kui teine eksis - kuul pähe! Kui seda saaks võtta sõnasõnalt, oleks minu ümbrus juba laipu täis.....

Kevad on ilus ja armas aeg. Tahaks seda nautida ja rõõmu tunda, kuigi näib, et vahel pole rõõmustamiseks mingit põhjust. Siin ma siis nüüd olen - hetkel veel ilma tööta, mees Tallinnas leiba teenimas, sugulased kaugel Kreekas ja mina üksi Pärnus last kasvatamas......Masendav. Aga pilvede taga on alati päike. On sõbrad ja on superlaps, keda lihtsalt peab imetlema. Hetkel on küll meil jonniprobleemid, aga nii karastub teras, kui kasutada nõukaaegset loosungit.

Aga ma ei tohi ometi üle pika aja üle pingutada. Nüüd olen kirjutamisisu tagasi saanud ja oodake vaid, hakkab siit tulema isegi liiga palju juttu. Isegi selle vana blogitaustaga :)

Deemonlapsed ja inglikesed

Jõudsin täna järeldusele, et minu poeg on väike ingel. Sellisele veendumusele jõudsin kohe pärast saatesarja "Superlapsehoidja" vaatamist. Saates oli ameerika 5 lapsega perekond, kõige väiksem aastane ja kõige suurem 12-ne. Selle pere argipäev oli totaalne horror - lapsed karjusid ja röökisid pidurdamatult, peksid kõike ettejuhtuvat ja seda kõike roppuste ja vandumise saatel. Ema ja isa sõna ei maksnud mitte midagi, nemadki said vahepeal kolakat. Väike 4 aastane poiss teadis juba täpselt nimetada kõige intiimsemaid kehaosasid, kui oli vaja enda eest selles tohuvabohus seista.

See kõik pani mõtlema, kas eesti perekond laseb üldse oma lastel nii kaugele areneda, et kontroll täiesti puudub ja kodus kasvavad pisikesed kuradikesed? Või on see võimalik ainult kõikide võimaluste maal? Ja kas deemonlapsest võib kasvada inglike? Just thinking......

Mamma mia!

Nii imeline vaade avaneb minu kalli venna ja õe ühisest apartementist Küprosel. Jah, pool minu perest elab Kreekas. Tintsukene, Rassu vaieldamatu lemmik (ja Zorro oma ka), on nüüd kaugel maal ja saadab sealt meile tervisi. Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Muidugi võiks leida mingid pilved taevas ja plekid vaibal, milla kallal närida kuid milleks? Täna astus täiesti võõras mees poes mu juurde ja ütles, et nemad naisega hoidsid mulle pöialt ja on õnnelikud, et meil saates hästi läks. Surus kätt ja soovis õnne. See oli nagu päikesekiir pimedal päeval. Tuju läks paremaks ja päev ilusamaks. Nii võiks ollagi, et võõrad inimesed ütlevad sulle midagi head. Mul on seda päris tihti juhtunud, eriti viimasel ajal. See paneb ka ennast rohkem pingutama. Niiet inimesed, võtame ennast kokku ja pühime kurja grimassi näolt!

"Tänasest on saanud eile, triibulisse patja pead, surume ja tundub meile - inimesed kõik on head..."

Kummaline tunnne on kui sinust räägitakse. Nina ees ja selja taga. Igas asendis, meediakanalis ja koguduses. Veider, imelik, hirmutav tunne. Sisendan endale, et nädal veel ja siis on kõik möödas. Tuleb uus ja hullem inimene, kes kõneainet pakub. Enda arust on mul küllaltki paks nahk, oskan enda üle naerda ega pelga kriitikat. Samas pole ma kunagi sellises olukorras olnud. Käisin täna RIMI-s ja nägin kahtlaselt naeratavaid nägusid. Poisikesed piidlesid kommileti tagant ja vanemad härrasmehed mõõtsid pilguga. Tundsin, et tahaks juuksed blondiks värvida ja minna õhtupimeduses bensukasse söögikraami järele.

Ma ei mõista, kuidas tuntud inimesed küll nii elada saavad? Luubi all, kõikide uudishimulike pilkude all? Meigita välja minna ei saa, alati pead olema eeskujulikult riides, vales kohas ei tohi naerda, nutta ega haigutada. Ahistav elu. Õnneks ei pea mina seda elama, minu kuulsus piirdub nädalaga. Aga uskuge mind, sellest on rohkem kui küllalt!

Ou mai gaaaad!!!

Kas see olen tõesti mina, kes selles läbinisti perversses, paganlikus ja perekondi lõhkuvas saates osalen? Umbes sellise sisuga küsimusi ja kõnesid on viimasel ajal rohkem kui üks tulnud.


Kui ei juleta otse küsida, siis sosistatakse seljataga. Väkk, vihkan niisugust silmakirjalikkust! Austan neid inimesi, kes julgevad otse küsida miks ma ikkagi sinna saatesse ronisin.....? Palun väga, selgitan lahkesti:

1. Uus ja huvitav kogemus
2. Saab raha
3. Saab ennast proovile panna, kuidas on olla stuudios kaamerate all ja tähelepanu keskmes.

Jah, olen täiesti teadlik, et see saade on meelelahutus ja tõmbab eraelule liigset tähelepanu. Aga samas on see minu jaoks mõneti ka positiivne kogemus. Inimesed ümberringi räägivad vähe seda, mida mõtlevad. Enamasti püütakse parem välja näha ja tehakse nägusid. Kristlasena olen näinud ka "vagatsemist", kus inimene tegelikult ei mõtle ega tee seda, mida ütleb. Õnneks on minu tutvusringkonnas ja sõprade seas palju siiraid inimesi, kellega on julge ja hea maailma asju arutada. Ükskõik mida. Nägu ei krimpustata isegi seksiteemalise jutu peale. Come on, kuskohast teie arust need lapsed siis tulevad....?

Ma ei soovita kellelgi punasele toolile istuma minna. Sest kui aus olla, ei ole seal väga mugav. Eriti siis, kui elus on nii mõnigi hämar koht, millele nüüd valgust heidetakse. Mina ei kartnud ega kahetse ka saates osalemist. Olen aga viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud sellele, et kas mu teod ka jutule järgi jõuavad...