Jõudsin täna järeldusele, et minu poeg on väike ingel. Sellisele veendumusele jõudsin kohe pärast saatesarja "Superlapsehoidja" vaatamist. Saates oli ameerika 5 lapsega perekond, kõige väiksem aastane ja kõige suurem 12-ne. Selle pere argipäev oli totaalne horror - lapsed karjusid ja röökisid pidurdamatult, peksid kõike ettejuhtuvat ja seda kõike roppuste ja vandumise saatel. Ema ja isa sõna ei maksnud mitte midagi, nemadki said vahepeal kolakat. Väike 4 aastane poiss teadis juba täpselt nimetada kõige intiimsemaid kehaosasid, kui oli vaja enda eest selles tohuvabohus seista.See kõik pani mõtlema, kas eesti perekond laseb üldse oma lastel nii kaugele areneda, et kontroll täiesti puudub ja kodus kasvavad pisikesed kuradikesed? Või on see võimalik ainult kõikide võimaluste maal? Ja kas deemonlapsest võib kasvada inglike? Just thinking......
