Deemonlapsed ja inglikesed

Jõudsin täna järeldusele, et minu poeg on väike ingel. Sellisele veendumusele jõudsin kohe pärast saatesarja "Superlapsehoidja" vaatamist. Saates oli ameerika 5 lapsega perekond, kõige väiksem aastane ja kõige suurem 12-ne. Selle pere argipäev oli totaalne horror - lapsed karjusid ja röökisid pidurdamatult, peksid kõike ettejuhtuvat ja seda kõike roppuste ja vandumise saatel. Ema ja isa sõna ei maksnud mitte midagi, nemadki said vahepeal kolakat. Väike 4 aastane poiss teadis juba täpselt nimetada kõige intiimsemaid kehaosasid, kui oli vaja enda eest selles tohuvabohus seista.

See kõik pani mõtlema, kas eesti perekond laseb üldse oma lastel nii kaugele areneda, et kontroll täiesti puudub ja kodus kasvavad pisikesed kuradikesed? Või on see võimalik ainult kõikide võimaluste maal? Ja kas deemonlapsest võib kasvada inglike? Just thinking......

Mamma mia!

Nii imeline vaade avaneb minu kalli venna ja õe ühisest apartementist Küprosel. Jah, pool minu perest elab Kreekas. Tintsukene, Rassu vaieldamatu lemmik (ja Zorro oma ka), on nüüd kaugel maal ja saadab sealt meile tervisi. Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Muidugi võiks leida mingid pilved taevas ja plekid vaibal, milla kallal närida kuid milleks? Täna astus täiesti võõras mees poes mu juurde ja ütles, et nemad naisega hoidsid mulle pöialt ja on õnnelikud, et meil saates hästi läks. Surus kätt ja soovis õnne. See oli nagu päikesekiir pimedal päeval. Tuju läks paremaks ja päev ilusamaks. Nii võiks ollagi, et võõrad inimesed ütlevad sulle midagi head. Mul on seda päris tihti juhtunud, eriti viimasel ajal. See paneb ka ennast rohkem pingutama. Niiet inimesed, võtame ennast kokku ja pühime kurja grimassi näolt!

"Tänasest on saanud eile, triibulisse patja pead, surume ja tundub meile - inimesed kõik on head..."

Kummaline tunnne on kui sinust räägitakse. Nina ees ja selja taga. Igas asendis, meediakanalis ja koguduses. Veider, imelik, hirmutav tunne. Sisendan endale, et nädal veel ja siis on kõik möödas. Tuleb uus ja hullem inimene, kes kõneainet pakub. Enda arust on mul küllaltki paks nahk, oskan enda üle naerda ega pelga kriitikat. Samas pole ma kunagi sellises olukorras olnud. Käisin täna RIMI-s ja nägin kahtlaselt naeratavaid nägusid. Poisikesed piidlesid kommileti tagant ja vanemad härrasmehed mõõtsid pilguga. Tundsin, et tahaks juuksed blondiks värvida ja minna õhtupimeduses bensukasse söögikraami järele.

Ma ei mõista, kuidas tuntud inimesed küll nii elada saavad? Luubi all, kõikide uudishimulike pilkude all? Meigita välja minna ei saa, alati pead olema eeskujulikult riides, vales kohas ei tohi naerda, nutta ega haigutada. Ahistav elu. Õnneks ei pea mina seda elama, minu kuulsus piirdub nädalaga. Aga uskuge mind, sellest on rohkem kui küllalt!

Ou mai gaaaad!!!

Kas see olen tõesti mina, kes selles läbinisti perversses, paganlikus ja perekondi lõhkuvas saates osalen? Umbes sellise sisuga küsimusi ja kõnesid on viimasel ajal rohkem kui üks tulnud.


Kui ei juleta otse küsida, siis sosistatakse seljataga. Väkk, vihkan niisugust silmakirjalikkust! Austan neid inimesi, kes julgevad otse küsida miks ma ikkagi sinna saatesse ronisin.....? Palun väga, selgitan lahkesti:

1. Uus ja huvitav kogemus
2. Saab raha
3. Saab ennast proovile panna, kuidas on olla stuudios kaamerate all ja tähelepanu keskmes.

Jah, olen täiesti teadlik, et see saade on meelelahutus ja tõmbab eraelule liigset tähelepanu. Aga samas on see minu jaoks mõneti ka positiivne kogemus. Inimesed ümberringi räägivad vähe seda, mida mõtlevad. Enamasti püütakse parem välja näha ja tehakse nägusid. Kristlasena olen näinud ka "vagatsemist", kus inimene tegelikult ei mõtle ega tee seda, mida ütleb. Õnneks on minu tutvusringkonnas ja sõprade seas palju siiraid inimesi, kellega on julge ja hea maailma asju arutada. Ükskõik mida. Nägu ei krimpustata isegi seksiteemalise jutu peale. Come on, kuskohast teie arust need lapsed siis tulevad....?

Ma ei soovita kellelgi punasele toolile istuma minna. Sest kui aus olla, ei ole seal väga mugav. Eriti siis, kui elus on nii mõnigi hämar koht, millele nüüd valgust heidetakse. Mina ei kartnud ega kahetse ka saates osalemist. Olen aga viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud sellele, et kas mu teod ka jutule järgi jõuavad...