Jälle üks lärmakas päev seljataga. Ma ei mõista, kuidas saab tõusta hommikul üles kaljukindla plaaniga veeta mõnus ja probleemivaba päev, ning siis see plaan natuke hiljem täielikult läbi kukutada...Ohjahh....Igal hommikul on elu nii ilus, päike paistab, taevas on sinine, kevad südames jne. Päev aga tuleb ikka selline nagu alati - oma nägelemiste ja hääletõstmistega.
Juta käis mulle peale, et ma kindlasti mune värviksin. Plaan oli küll selline, et lähme koos perega poodi, ostame nänni, küpsetan õhtul kaneelirulle etc. Kaneelirulle hakkan kohe tegema, kui siin lõpetan. Mune ma värvida kuidagi ei viitsi...no tundub niiiiii mõttetu. Kellele neid vaja on ja kes neid sööma peaks, raiskan mitu head muna ja värvid takkapihta ära ja kasu ei miskit. Poiss veel sellest värgindusest ju aru ei saa.
Ahh, tühja kah, eks homme jõuab äkki. Praegu on rahu moment, tahan seda nautida. Ausalt tundus mulle algul blogipidamine kah mõttetuna. Vaevalt, et keegi peale minu seda loeb. Aga abiks seegi, et saan oma mõtted välja kirjutada, ei pea paberit määrima, heheee.
Kadetsen natuke oma vennast, kes kaugel Küprosel merevaadet ja sooja tuuleõhku naudib. AGA ma tean, et minagi pole oma eesmärgist kaugel, võimalused on lausea nurga taga ja ootavad, et näkku karata. Brutaalne aga tõsi. Ok, ei viitsi enam, tainas ka kerkind, peab need saiakesed ikka ära tegema. Olks, take care!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar