Absoluutselt aus!

Kas sina ütleksid Anu Saagimile, et peale surma ta paradiisi ei pääse...? Nii kummaline ja veider kui see ka poleks, olen mina seda teinud. Siis kui ta ühes telemängus stuudiosse lendles, inglitiibadega särk seljas ja mulle selle küsimuse esitas. Pidin vastama ja võimalikult ausalt. Tol hetkel vastasin eitavalt, kuid nüüd, olles natuke sellele teemale mõelnud, vastaksin teisiti.

Esiteks, Jumal on niivõrd megasuur ja Anu sedavõrd etteaimamatu, et väga vabalt võib ta saada taevasse. Ja teiseks....kes olen mina, et panna paika, suruda kasti ja otsustada inimese üle, keda ma ei tunnegi. Kahjuks kubiseb meie ümber inimestest, kes justnimelt seda teevad. Avaldavad arvamust, kritiseerivad ja lahterdavad. Ei tahaks olla üks nendest. Jah, tõepoolest on Saagimil kirev elu kuid keegi ei saa öelda, kas ta oma südames Jumalat usub või mitte. Niiet siit soovitus: avaldagem vähem arvamust ja tegelegem rohkem iseendaga! Vperjod! Kõlab nagu mingi oktoobrirevolutsiooni loosung, aga asjas on iva. No minu arust vähemalt.

Vanused ja vahed

Tuli kolleegiga jutuks meeste-naiste suhted ja vanused. Et kas on vanusel vahet? Kelle jaoks on üldse vanusevahe tähtis? Praegusel ajal, kus vanemad pankurihärrad abielluvad plikaohtu tütarlastega ja 35 aastane naine paneb leivad ühte kappi 18 aastase kutiga. Ega hukka mõista ju ei saa, aga arvamust avaldada ikka võib. Minu jaoks on psühholoogiline piir 10 aastat. Vanem, mitte noorem. Mehe puhul just. Oma mees on 9 aastat vanem ja olen sellega väga rahul. Vastupidist varianti ei kujutaks ette, enda puhul mitte. Minu noor kolleeg aga välistab enda jaoks juba 5 aastase vanusevahe. Ta ei suuda ette kujutada, et elab endast 3 aastat noorema naisega....see on peaaegu juba nagu generatsioonidevaheline erinevus tema arust. Kusjuures ise on ta 21. Lihtsalt kuula ja imesta. Kindlasti on igaühel mingi nähtamatu piir, millest üle minna ei taheta. Nimetagem seda siis põhimõtteks, arvamuseks või lihtsalt kiiksuks. Niiet parandagem oma maailmavaadet!

Elu esimene lapsevanemate koosolek

Ülicool....Ausõna, nii uhke tunne on minna oma elu esimesele koosolekule. Kiman kohale ja istutan ennast saali. Rahvast on parasjagu - no nii umbes 40-50 inimest. Perearstiks tituleeritud tädike alustab kõnelemist. Räägib nohust ja köhast ja palavikust, sekka puistab huvitavaid ja ennekuulmata väiteid lapse tervise kohta. Okei, saan aru, et ta on pärit kiviajast ja lasen ebavajalikul kõrvust minna. Siis räägib tervishoiutöötaja sellest, kuidas lapsi riietada ja miks on hommikusöögiks ülepäeva piimasupp. Tekib kohe elav arutelu teemal: "Miks me anname sõimelastele kohvi juua"....? Aga miks ka mitte? kõlab küsimus ühe ema suust ja sellega teema hääbub.

Edasi tuleb oma rühma koosolek. Valgume pehmetele diivanitele puhketoas ja arutelu võib alata...
Ega muud sellest meelde ei jää, kui et minu poiss pidi olema kõige tublim - kunagi ei nuta, isegi kui haiget saab, siis ikka naerab.....? Huvitav, mis koletis mul siis kodus on, kes iga paari minuti tagant suure kisaga midagi nõuab? Hmmm, aga üldiselt oli täitsa asja ette hariv oleng. Ootan põnevsega järgmist. Lisaks räägiti, et detsembrist hakkavad päkapikud /lapsevanemad lastele sussi sisse komme tooma. Või oli see nüüd novembris....?