Ülicool....Ausõna, nii uhke tunne on minna oma elu esimesele koosolekule. Kiman kohale ja istutan ennast saali. Rahvast on parasjagu - no nii umbes 40-50 inimest. Perearstiks tituleeritud tädike alustab kõnelemist. Räägib nohust ja köhast ja palavikust, sekka puistab huvitavaid ja ennekuulmata väiteid lapse tervise kohta. Okei, saan aru, et ta on pärit kiviajast ja lasen ebavajalikul kõrvust minna. Siis räägib tervishoiutöötaja sellest, kuidas lapsi riietada ja miks on hommikusöögiks ülepäeva piimasupp. Tekib kohe elav arutelu teemal: "Miks me anname sõimelastele kohvi juua"....? Aga miks ka mitte? kõlab küsimus ühe ema suust ja sellega teema hääbub.
Edasi tuleb oma rühma koosolek. Valgume pehmetele diivanitele puhketoas ja arutelu võib alata...
Ega muud sellest meelde ei jää, kui et minu poiss pidi olema kõige tublim - kunagi ei nuta, isegi kui haiget saab, siis ikka naerab.....? Huvitav, mis koletis mul siis kodus on, kes iga paari minuti tagant suure kisaga midagi nõuab? Hmmm, aga üldiselt oli täitsa asja ette hariv oleng. Ootan põnevsega järgmist. Lisaks räägiti, et detsembrist hakkavad päkapikud /lapsevanemad lastele sussi sisse komme tooma. Või oli see nüüd novembris....?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar