Lugesin huljuti artiklit linnalehest, kus üks tibi kurjustab õndsate laspevanematega. Et muud neilt ei kuule kui "lähme nüüd potile", "meile meeldib juba naerda" ja "musi-tupsu-nunnukene". Öökima ajav lapsevaimustus, kas pole? Tegelikult kui ma poleks abielus ja ise lapsevanem, mõtleksin täpselt samamoodi. Varem ei liigutanud ma kulmugi kui mingi põngerjas mu läheduses nutta röökis - nüüd aga vaatan kaastundlikult ringi, et kus see hoolimatu ema siis on. Imelik, kuidas väärtushinnangud nii põhjalikult muutuda võivad. Küllap on see nii iga asjaga. Seepärast ei olegi õige kritiseerida üliemmesid, kes oma last jumaldavad. Mis siis, et tundub nõme ja titalik. Samas püüan ise jälgida, et mu sõnavarasse kuuluksid ka muud sõnad peale potitamise, tissitamise ja pissitamise...Loodetavasti ei saa minust kunagi sellist kanaemmet, kes muudel teemadel enam rääkida ei oska, kui mannapudru keetmisest. Elu on ju ikkagi ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar