Sellest ajast on juba palju vett merre voolanud, kui minu sõrmekesed klaviatuurinuppe klõbistasid ja blogisse uusi üllitisi kirjutasid....Laisk olen noh. Ei ole midagi öelda. Lihtsalt laisk. Mõtteid on olnud palju ja huvitavaid aga iga kord ei viitsi ju blogisse logida ja pealegi olen ma suht perfektsionist, mis puudutab väljanägemist. Paar kuud tagasi hakkasin otsima blogile uut tausta, müttasin ja tuhnisin netis 3 päeva, aga ei leidnud. Muidugi kadus selles ebatäiuslikus maailmas kohe ka kirjutamisisu ära.

Tegelikult on tihti mu nõudmised liiga kõrged. Ja vahel ma nõuan teistelt midagi, mida ma ise kindlasti ei suudaks. Keegi on öelnud selle targa lause, et inimestena me mõistame kohut teiste üle nende tegude, enda üle aga oma kavatsuste järgi. Niiet kui teine eksis - kuul pähe! Kui seda saaks võtta sõnasõnalt, oleks minu ümbrus juba laipu täis.....

Kevad on ilus ja armas aeg. Tahaks seda nautida ja rõõmu tunda, kuigi näib, et vahel pole rõõmustamiseks mingit põhjust. Siin ma siis nüüd olen - hetkel veel ilma tööta, mees Tallinnas leiba teenimas, sugulased kaugel Kreekas ja mina üksi Pärnus last kasvatamas......Masendav. Aga pilvede taga on alati päike. On sõbrad ja on superlaps, keda lihtsalt peab imetlema. Hetkel on küll meil jonniprobleemid, aga nii karastub teras, kui kasutada nõukaaegset loosungit.

Aga ma ei tohi ometi üle pika aja üle pingutada. Nüüd olen kirjutamisisu tagasi saanud ja oodake vaid, hakkab siit tulema isegi liiga palju juttu. Isegi selle vana blogitaustaga :)