Kanaemmendus

Lugesin huljuti artiklit linnalehest, kus üks tibi kurjustab õndsate laspevanematega. Et muud neilt ei kuule kui "lähme nüüd potile", "meile meeldib juba naerda" ja "musi-tupsu-nunnukene". Öökima ajav lapsevaimustus, kas pole? Tegelikult kui ma poleks abielus ja ise lapsevanem, mõtleksin täpselt samamoodi. Varem ei liigutanud ma kulmugi kui mingi põngerjas mu läheduses nutta röökis - nüüd aga vaatan kaastundlikult ringi, et kus see hoolimatu ema siis on. Imelik, kuidas väärtushinnangud nii põhjalikult muutuda võivad. Küllap on see nii iga asjaga. Seepärast ei olegi õige kritiseerida üliemmesid, kes oma last jumaldavad. Mis siis, et tundub nõme ja titalik. Samas püüan ise jälgida, et mu sõnavarasse kuuluksid ka muud sõnad peale potitamise, tissitamise ja pissitamise...Loodetavasti ei saa minust kunagi sellist kanaemmet, kes muudel teemadel enam rääkida ei oska, kui mannapudru keetmisest. Elu on ju ikkagi ilus!

Olen bisnesmän

Kui raske see siis ikka olla saab? See oma äri tegemine. Tuleb hea mõte, lähed netti, surfad natuke ja firma ongi valmis. Kogu asjaajamine on tehtud ülilihtsaks ja lollikindlaks. Laua tagant pole vaja enne tõusta, kui alles panka minemiseks. Omal nahal läbi proovitud ja heakskiidetud. Niisiis, hakkame pihta. Uut elu äri-inimesena. Enesekindlus tõuseb ja tõuseb, selg muutub sirgemaks ja kõnnak kindlamaks. On uus ja huvitav tunne olla oma firma omanik. Millegi omanik on üldse hea olla. Olgu see siis kodu, koer või ettevõte. Aga jah, hea idee peab olema ja järjepidevus oma plaan ellu viia. Kuskilt ma lugesin, et põhjamaades on hulga rohkem ettevõtjad kui Eestis. Seal inimesed imestavad, miks me tahame tööl käia. Palju parem on olla oma aja peremees. Uhhh, hakkasin targutama, seega tõmban otsad kokku, enne kui jutt igavaks läheb.

Pisike jonnipunn

Kuidas muidu saaks nimetada seda väikest, pahast, üürgavat ja märga tegelast, kes alles mõned päevad tagasi oli emme armas-nunnu-tubli poiss...? Sel nädalal on JR avastanud enda jaoks terve maailma. Näib, et ta teab täpselt mida ta tahab ja millal. Kui selle tahtmise kättesamine mingil põhjusel viibib, siis on kisa taevani, visatakse ennast selili maha ja valatakse pisaraid.

Eile kestis selline "jaur" meil väikeste vahedega terve õhtupooliku. Ei saa tooli peale ronida....jaur, ei saa laua peale istuda...jaur, ei saa arvuthiirt mõrvata...jaur, ei saa vannitoas vetsupotti ronida...jaur, ei saa, ei tohi, ei või ..... Olin täitsa läbi ja mees samuti. Mitte ei saa aru, kust see jonn tuli. Loodan, et see on mööduv periood ja mu laps muutub tagasi illikuku paiks.
Yeah, right....






----------------
Now playing: Lisa Stansfield - Sweet Memories - www.Jalibury.com
via FoxyTunes

Kuhugi sina ei pääse mu käest
kuhu ka püüaksid minna.

Usu, mu kallis sind kõikjale näen
sinuga koos jõuan sinna.

Maailma otsa kui viivad sind teed
sinnagi sinuga tulen.

Tuisaku tormid või voolaku veed
kõikjal su kõrval ma olen.

Pisiasjad

Tunnen rõõmu ja olen tänulik:

• Et mul on Joel-Rasmus ja Herk.
• Et mu poeg on terve, tubli, ilus, andekas ja elurõõmus poiss.
  
• Et meie pere lugu ilmus Pere ja Kodu ajakirjas.
  
• Et elan siin ja praegu ja ei kahetse minevikus tehtud otsuseid.
  
• Et Eestis saab ema olla lapsega kodus probleemivabalt poolteist aastat.
• Et mul on lahedad sõbrad ja pojal mängukaaslased.
• Et mul on rahakotis natuke raha ja külmkapis mõõdukalt süüa.
• Et mul on mees, kes armastab oma poega ja naist üle kõige.
  
• Et ma ei pea bussidega logistama, vaid mul on AUTO.
• Et mul on usk Jumalasse ja Tema imedesse.
• Et varsti lähme Tallinna vanaemale külla.
• Et väljas on soe ja suvi tuleb.
• Et ma ei ole pessimistlik mornitseja, vaid optimistlik tšikk.

Meie tänane rannaskäik...