Igatahes kevad on ametlikult kohal, ilmad on soojad ja õhus on selline värskus, et pea hakkab ringi käima. Hindan iga päevaga üha rohkem elu, mida ma elan. Meie uut kodu, mugavusi, võimalusi jne. Paljudel selliseid asju pole ja peaad ka ära elama. Täna näitas uudistes 6-lapsega peret, kes pidi ära mahtuma 2-te tuppa... Seinad olid narivoodeid täis. See pani mind mõtlema, kas ma olen tänulik selle eest, mis mul olemas on ja mida ma võtan enesest mõistetavalt. Elu ei tohiks olla ensesest mõistetav, luitunud ja rutiinne.
Mõned päevad tagasi juhtusin vaatama telekast prantslaste filmi "Amelie". Mulle pole iialgi meeldinud mingid tobedad prantsuse filmid, öäkkk. Aga seda jäin vaatama ja meeldis. Seal oli üks üksildane noor naine, kes töötas ettekandjana ja püüdis igal võimalused teistele head teha. Selliseid pisikesi, märkamatuid heategusid. Filmi lõpuks leidis ta loomulikult ka oma õnne ja armastuse. Väga huvitav oli, pärast oli selline hea tunne sees, kordagi keegi ei ropendanud, kedagi ära ei tapetud ja seksimist ka ei näidatud. Pluss filmil oli mõte sees, mis jäi meelde.
Püüan sellest midagi õppida.
----------------
Now playing: Kenny G - sentimental
1 kommentaar:
Amelie on maailma armsaim film! :)
Postita kommentaar