Mamma mia!

Nii imeline vaade avaneb minu kalli venna ja õe ühisest apartementist Küprosel. Jah, pool minu perest elab Kreekas. Tintsukene, Rassu vaieldamatu lemmik (ja Zorro oma ka), on nüüd kaugel maal ja saadab sealt meile tervisi. Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Muidugi võiks leida mingid pilved taevas ja plekid vaibal, milla kallal närida kuid milleks? Täna astus täiesti võõras mees poes mu juurde ja ütles, et nemad naisega hoidsid mulle pöialt ja on õnnelikud, et meil saates hästi läks. Surus kätt ja soovis õnne. See oli nagu päikesekiir pimedal päeval. Tuju läks paremaks ja päev ilusamaks. Nii võiks ollagi, et võõrad inimesed ütlevad sulle midagi head. Mul on seda päris tihti juhtunud, eriti viimasel ajal. See paneb ka ennast rohkem pingutama. Niiet inimesed, võtame ennast kokku ja pühime kurja grimassi näolt!

"Tänasest on saanud eile, triibulisse patja pead, surume ja tundub meile - inimesed kõik on head..."

Kummaline tunnne on kui sinust räägitakse. Nina ees ja selja taga. Igas asendis, meediakanalis ja koguduses. Veider, imelik, hirmutav tunne. Sisendan endale, et nädal veel ja siis on kõik möödas. Tuleb uus ja hullem inimene, kes kõneainet pakub. Enda arust on mul küllaltki paks nahk, oskan enda üle naerda ega pelga kriitikat. Samas pole ma kunagi sellises olukorras olnud. Käisin täna RIMI-s ja nägin kahtlaselt naeratavaid nägusid. Poisikesed piidlesid kommileti tagant ja vanemad härrasmehed mõõtsid pilguga. Tundsin, et tahaks juuksed blondiks värvida ja minna õhtupimeduses bensukasse söögikraami järele.

Ma ei mõista, kuidas tuntud inimesed küll nii elada saavad? Luubi all, kõikide uudishimulike pilkude all? Meigita välja minna ei saa, alati pead olema eeskujulikult riides, vales kohas ei tohi naerda, nutta ega haigutada. Ahistav elu. Õnneks ei pea mina seda elama, minu kuulsus piirdub nädalaga. Aga uskuge mind, sellest on rohkem kui küllalt!

Ou mai gaaaad!!!

Kas see olen tõesti mina, kes selles läbinisti perversses, paganlikus ja perekondi lõhkuvas saates osalen? Umbes sellise sisuga küsimusi ja kõnesid on viimasel ajal rohkem kui üks tulnud.


Kui ei juleta otse küsida, siis sosistatakse seljataga. Väkk, vihkan niisugust silmakirjalikkust! Austan neid inimesi, kes julgevad otse küsida miks ma ikkagi sinna saatesse ronisin.....? Palun väga, selgitan lahkesti:

1. Uus ja huvitav kogemus
2. Saab raha
3. Saab ennast proovile panna, kuidas on olla stuudios kaamerate all ja tähelepanu keskmes.

Jah, olen täiesti teadlik, et see saade on meelelahutus ja tõmbab eraelule liigset tähelepanu. Aga samas on see minu jaoks mõneti ka positiivne kogemus. Inimesed ümberringi räägivad vähe seda, mida mõtlevad. Enamasti püütakse parem välja näha ja tehakse nägusid. Kristlasena olen näinud ka "vagatsemist", kus inimene tegelikult ei mõtle ega tee seda, mida ütleb. Õnneks on minu tutvusringkonnas ja sõprade seas palju siiraid inimesi, kellega on julge ja hea maailma asju arutada. Ükskõik mida. Nägu ei krimpustata isegi seksiteemalise jutu peale. Come on, kuskohast teie arust need lapsed siis tulevad....?

Ma ei soovita kellelgi punasele toolile istuma minna. Sest kui aus olla, ei ole seal väga mugav. Eriti siis, kui elus on nii mõnigi hämar koht, millele nüüd valgust heidetakse. Mina ei kartnud ega kahetse ka saates osalemist. Olen aga viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud sellele, et kas mu teod ka jutule järgi jõuavad...

Absoluutselt aus!

Kas sina ütleksid Anu Saagimile, et peale surma ta paradiisi ei pääse...? Nii kummaline ja veider kui see ka poleks, olen mina seda teinud. Siis kui ta ühes telemängus stuudiosse lendles, inglitiibadega särk seljas ja mulle selle küsimuse esitas. Pidin vastama ja võimalikult ausalt. Tol hetkel vastasin eitavalt, kuid nüüd, olles natuke sellele teemale mõelnud, vastaksin teisiti.

Esiteks, Jumal on niivõrd megasuur ja Anu sedavõrd etteaimamatu, et väga vabalt võib ta saada taevasse. Ja teiseks....kes olen mina, et panna paika, suruda kasti ja otsustada inimese üle, keda ma ei tunnegi. Kahjuks kubiseb meie ümber inimestest, kes justnimelt seda teevad. Avaldavad arvamust, kritiseerivad ja lahterdavad. Ei tahaks olla üks nendest. Jah, tõepoolest on Saagimil kirev elu kuid keegi ei saa öelda, kas ta oma südames Jumalat usub või mitte. Niiet siit soovitus: avaldagem vähem arvamust ja tegelegem rohkem iseendaga! Vperjod! Kõlab nagu mingi oktoobrirevolutsiooni loosung, aga asjas on iva. No minu arust vähemalt.

Vanused ja vahed

Tuli kolleegiga jutuks meeste-naiste suhted ja vanused. Et kas on vanusel vahet? Kelle jaoks on üldse vanusevahe tähtis? Praegusel ajal, kus vanemad pankurihärrad abielluvad plikaohtu tütarlastega ja 35 aastane naine paneb leivad ühte kappi 18 aastase kutiga. Ega hukka mõista ju ei saa, aga arvamust avaldada ikka võib. Minu jaoks on psühholoogiline piir 10 aastat. Vanem, mitte noorem. Mehe puhul just. Oma mees on 9 aastat vanem ja olen sellega väga rahul. Vastupidist varianti ei kujutaks ette, enda puhul mitte. Minu noor kolleeg aga välistab enda jaoks juba 5 aastase vanusevahe. Ta ei suuda ette kujutada, et elab endast 3 aastat noorema naisega....see on peaaegu juba nagu generatsioonidevaheline erinevus tema arust. Kusjuures ise on ta 21. Lihtsalt kuula ja imesta. Kindlasti on igaühel mingi nähtamatu piir, millest üle minna ei taheta. Nimetagem seda siis põhimõtteks, arvamuseks või lihtsalt kiiksuks. Niiet parandagem oma maailmavaadet!

Elu esimene lapsevanemate koosolek

Ülicool....Ausõna, nii uhke tunne on minna oma elu esimesele koosolekule. Kiman kohale ja istutan ennast saali. Rahvast on parasjagu - no nii umbes 40-50 inimest. Perearstiks tituleeritud tädike alustab kõnelemist. Räägib nohust ja köhast ja palavikust, sekka puistab huvitavaid ja ennekuulmata väiteid lapse tervise kohta. Okei, saan aru, et ta on pärit kiviajast ja lasen ebavajalikul kõrvust minna. Siis räägib tervishoiutöötaja sellest, kuidas lapsi riietada ja miks on hommikusöögiks ülepäeva piimasupp. Tekib kohe elav arutelu teemal: "Miks me anname sõimelastele kohvi juua"....? Aga miks ka mitte? kõlab küsimus ühe ema suust ja sellega teema hääbub.

Edasi tuleb oma rühma koosolek. Valgume pehmetele diivanitele puhketoas ja arutelu võib alata...
Ega muud sellest meelde ei jää, kui et minu poiss pidi olema kõige tublim - kunagi ei nuta, isegi kui haiget saab, siis ikka naerab.....? Huvitav, mis koletis mul siis kodus on, kes iga paari minuti tagant suure kisaga midagi nõuab? Hmmm, aga üldiselt oli täitsa asja ette hariv oleng. Ootan põnevsega järgmist. Lisaks räägiti, et detsembrist hakkavad päkapikud /lapsevanemad lastele sussi sisse komme tooma. Või oli see nüüd novembris....?

Kanaemmendus

Lugesin huljuti artiklit linnalehest, kus üks tibi kurjustab õndsate laspevanematega. Et muud neilt ei kuule kui "lähme nüüd potile", "meile meeldib juba naerda" ja "musi-tupsu-nunnukene". Öökima ajav lapsevaimustus, kas pole? Tegelikult kui ma poleks abielus ja ise lapsevanem, mõtleksin täpselt samamoodi. Varem ei liigutanud ma kulmugi kui mingi põngerjas mu läheduses nutta röökis - nüüd aga vaatan kaastundlikult ringi, et kus see hoolimatu ema siis on. Imelik, kuidas väärtushinnangud nii põhjalikult muutuda võivad. Küllap on see nii iga asjaga. Seepärast ei olegi õige kritiseerida üliemmesid, kes oma last jumaldavad. Mis siis, et tundub nõme ja titalik. Samas püüan ise jälgida, et mu sõnavarasse kuuluksid ka muud sõnad peale potitamise, tissitamise ja pissitamise...Loodetavasti ei saa minust kunagi sellist kanaemmet, kes muudel teemadel enam rääkida ei oska, kui mannapudru keetmisest. Elu on ju ikkagi ilus!