calculus

pühapäev, 19. oktoober 2008

Absoluutselt aus!

Kas sina ütleksid Anu Saagimile, et peale surma ta paradiisi ei pääse...? Nii kummaline ja veider kui see ka poleks, olen mina seda teinud. Siis kui ta ühes telemängus stuudiosse lendles, inglitiibadega särk seljas ja mulle selle küsimuse esitas. Pidin vastama ja võimalikult ausalt. Tol hetkel vastasin eitavalt, kuid nüüd, olles natuke sellele teemale mõelnud, vastaksin teisiti.

Esiteks, Jumal on niivõrd megasuur ja Anu sedavõrd etteaimamatu, et väga vabalt võib ta saada taevasse. Ja teiseks....kes olen mina, et panna paika, suruda kasti ja otsustada inimese üle, keda ma ei tunnegi. Kahjuks kubiseb meie ümber inimestest, kes justnimelt seda teevad. Avaldavad arvamust, kritiseerivad ja lahterdavad. Ei tahaks olla üks nendest. Jah, tõepoolest on Saagimil kirev elu kuid keegi ei saa öelda, kas ta oma südames Jumalat usub või mitte. Niiet siit soovitus: avaldagem vähem arvamust ja tegelegem rohkem iseendaga! Vperjod! Kõlab nagu mingi oktoobrirevolutsiooni loosung, aga asjas on iva. No minu arust vähemalt.

Vanused ja vahed


Tuli kolleegiga jutuks meeste-naiste suhted ja vanused. Et kas on vanusel vahet? Kelle jaoks on üldse vanusevahe tähtis? Praegusel ajal, kus vanemad pankurihärrad abielluvad plikaohtu tütarlastega ja 35 aastane naine paneb leivad ühte kappi 18 aastase kutiga. Ega hukka mõista ju ei saa, aga arvamust avaldada ikka võib. Minu jaoks on psühholoogiline piir 10 aastat. Vanem, mitte noorem. Mehe puhul just. Oma mees on 9 aastat vanem ja olen sellega väga rahul. Vastupidist varianti ei kujutaks ette, enda puhul mitte. Minu noor kolleeg aga välistab enda jaoks juba 5 aastase vanusevahe. Ta ei suuda ette kujutada, et elab endast 3 aastat noorema naisega....see on peaaegu juba nagu generatsioonidevaheline erinevus tema arust. Kusjuures ise on ta 21. Lihtsalt kuula ja imesta. Kindlasti on igaühel mingi nähtamatu piir, millest üle minna ei taheta. Nimetagem seda siis põhimõtteks, arvamuseks või lihtsalt kiiksuks. Niiet parandagem oma maailmavaadet!

laupäev, 18. oktoober 2008

Elu esimene lapsevanemate koosolek



Ülicool....Ausõna, nii uhke tunne on minna oma elu esimesele koosolekule. Kiman kohale ja istutan ennast saali. Rahvast on parasjagu - no nii umbes 40-50 inimest. Perearstiks tituleeritud tädike alustab kõnelemist. Räägib nohust ja köhast ja palavikust, sekka puistab huvitavaid ja ennekuulmata väiteid lapse tervise kohta. Okei, saan aru, et ta on pärit kiviajast ja lasen ebavajalikul kõrvust minna. Siis räägib tervishoiutöötaja sellest, kuidas lapsi riietada ja miks on hommikusöögiks ülepäeva piimasupp. Tekib kohe elav arutelu teemal: "Miks me anname sõimelastele kohvi juua"....? Aga miks ka mitte? kõlab küsimus ühe ema suust ja sellega teema hääbub.

Edasi tuleb oma rühma koosolek. Valgume pehmetele diivanitele puhketoas ja arutelu võib alata...
Ega muud sellest meelde ei jää, kui et minu poiss pidi olema kõige tublim - kunagi ei nuta, isegi kui haiget saab, siis ikka naerab.....? Huvitav, mis koletis mul siis kodus on, kes iga paari minuti tagant suure kisaga midagi nõuab? Hmmm, aga üldiselt oli täitsa asja ette hariv oleng. Ootan põnevsega järgmist. Lisaks räägiti, et detsembrist hakkavad päkapikud /lapsevanemad lastele sussi sisse komme tooma. Või oli see nüüd novembris....?

reede, 20. juuni 2008

Kanaemmendus


Lugesin huljuti artiklit linnalehest, kus üks tibi kurjustab õndsate laspevanematega. Et muud neilt ei kuule kui "lähme nüüd potile", "meile meeldib juba naerda" ja "musi-tupsu-nunnukene". Öökima ajav lapsevaimustus, kas pole? Tegelikult kui ma poleks abielus ja ise lapsevanem, mõtleksin täpselt samamoodi. Varem ei liigutanud ma kulmugi kui mingi põngerjas mu läheduses nutta röökis - nüüd aga vaatan kaastundlikult ringi, et kus see hoolimatu ema siis on. Imelik, kuidas väärtushinnangud nii põhjalikult muutuda võivad. Küllap on see nii iga asjaga. Seepärast ei olegi õige kritiseerida üliemmesid, kes oma last jumaldavad. Mis siis, et tundub nõme ja titalik. Samas püüan ise jälgida, et mu sõnavarasse kuuluksid ka muud sõnad peale potitamise, tissitamise ja pissitamise...Loodetavasti ei saa minust kunagi sellist kanaemmet, kes muudel teemadel enam rääkida ei oska, kui mannapudru keetmisest. Elu on ju ikkagi ilus!

neljapäev, 29. mai 2008

Olen bisnesmän


Kui raske see siis ikka olla saab? See oma äri tegemine. Tuleb hea mõte, lähed netti, surfad natuke ja firma ongi valmis. Kogu asjaajamine on tehtud ülilihtsaks ja lollikindlaks. Laua tagant pole vaja enne tõusta, kui alles panka minemiseks. Omal nahal läbi proovitud ja heakskiidetud. Niisiis, hakkame pihta. Uut elu äri-inimesena. Enesekindlus tõuseb ja tõuseb, selg muutub sirgemaks ja kõnnak kindlamaks. On uus ja huvitav tunne olla oma firma omanik. Millegi omanik on üldse hea olla. Olgu see siis kodu, koer või ettevõte. Aga jah, hea idee peab olema ja järjepidevus oma plaan ellu viia. Kuskilt ma lugesin, et põhjamaades on hulga rohkem ettevõtjad kui Eestis. Seal inimesed imestavad, miks me tahame tööl käia. Palju parem on olla oma aja peremees. Uhhh, hakkasin targutama, seega tõmban otsad kokku, enne kui jutt igavaks läheb.

neljapäev, 15. mai 2008

reede, 9. mai 2008

Pisike jonnipunn



Kuidas muidu saaks nimetada seda väikest, pahast, üürgavat ja märga tegelast, kes alles mõned päevad tagasi oli emme armas-nunnu-tubli poiss...? Sel nädalal on JR avastanud enda jaoks terve maailma. Näib, et ta teab täpselt mida ta tahab ja millal. Kui selle tahtmise kättesamine mingil põhjusel viibib, siis on kisa taevani, visatakse ennast selili maha ja valatakse pisaraid.

Eile kestis selline "jaur" meil väikeste vahedega terve õhtupooliku. Ei saa tooli peale ronida....jaur, ei saa laua peale istuda...jaur, ei saa arvuthiirt mõrvata...jaur, ei saa vannitoas vetsupotti ronida...jaur, ei saa, ei tohi, ei või ..... Olin täitsa läbi ja mees samuti. Mitte ei saa aru, kust see jonn tuli. Loodan, et see on mööduv periood ja mu laps muutub tagasi illikuku paiks.
Yeah, right....






----------------
Now playing: Lisa Stansfield - Sweet Memories - www.Jalibury.com
via FoxyTunes