Deemonlapsed ja inglikesed

Jõudsin täna järeldusele, et minu poeg on väike ingel. Sellisele veendumusele jõudsin kohe pärast saatesarja "Superlapsehoidja" vaatamist. Saates oli ameerika 5 lapsega perekond, kõige väiksem aastane ja kõige suurem 12-ne. Selle pere argipäev oli totaalne horror - lapsed karjusid ja röökisid pidurdamatult, peksid kõike ettejuhtuvat ja seda kõike roppuste ja vandumise saatel. Ema ja isa sõna ei maksnud mitte midagi, nemadki said vahepeal kolakat. Väike 4 aastane poiss teadis juba täpselt nimetada kõige intiimsemaid kehaosasid, kui oli vaja enda eest selles tohuvabohus seista.

See kõik pani mõtlema, kas eesti perekond laseb üldse oma lastel nii kaugele areneda, et kontroll täiesti puudub ja kodus kasvavad pisikesed kuradikesed? Või on see võimalik ainult kõikide võimaluste maal? Ja kas deemonlapsest võib kasvada inglike? Just thinking......

Mamma mia!

Nii imeline vaade avaneb minu kalli venna ja õe ühisest apartementist Küprosel. Jah, pool minu perest elab Kreekas. Tintsukene, Rassu vaieldamatu lemmik (ja Zorro oma ka), on nüüd kaugel maal ja saadab sealt meile tervisi. Mul on hea meel, kui teistel hästi läheb. Muidugi võiks leida mingid pilved taevas ja plekid vaibal, milla kallal närida kuid milleks? Täna astus täiesti võõras mees poes mu juurde ja ütles, et nemad naisega hoidsid mulle pöialt ja on õnnelikud, et meil saates hästi läks. Surus kätt ja soovis õnne. See oli nagu päikesekiir pimedal päeval. Tuju läks paremaks ja päev ilusamaks. Nii võiks ollagi, et võõrad inimesed ütlevad sulle midagi head. Mul on seda päris tihti juhtunud, eriti viimasel ajal. See paneb ka ennast rohkem pingutama. Niiet inimesed, võtame ennast kokku ja pühime kurja grimassi näolt!

"Tänasest on saanud eile, triibulisse patja pead, surume ja tundub meile - inimesed kõik on head..."

Kummaline tunnne on kui sinust räägitakse. Nina ees ja selja taga. Igas asendis, meediakanalis ja koguduses. Veider, imelik, hirmutav tunne. Sisendan endale, et nädal veel ja siis on kõik möödas. Tuleb uus ja hullem inimene, kes kõneainet pakub. Enda arust on mul küllaltki paks nahk, oskan enda üle naerda ega pelga kriitikat. Samas pole ma kunagi sellises olukorras olnud. Käisin täna RIMI-s ja nägin kahtlaselt naeratavaid nägusid. Poisikesed piidlesid kommileti tagant ja vanemad härrasmehed mõõtsid pilguga. Tundsin, et tahaks juuksed blondiks värvida ja minna õhtupimeduses bensukasse söögikraami järele.

Ma ei mõista, kuidas tuntud inimesed küll nii elada saavad? Luubi all, kõikide uudishimulike pilkude all? Meigita välja minna ei saa, alati pead olema eeskujulikult riides, vales kohas ei tohi naerda, nutta ega haigutada. Ahistav elu. Õnneks ei pea mina seda elama, minu kuulsus piirdub nädalaga. Aga uskuge mind, sellest on rohkem kui küllalt!

Ou mai gaaaad!!!

Kas see olen tõesti mina, kes selles läbinisti perversses, paganlikus ja perekondi lõhkuvas saates osalen? Umbes sellise sisuga küsimusi ja kõnesid on viimasel ajal rohkem kui üks tulnud.


Kui ei juleta otse küsida, siis sosistatakse seljataga. Väkk, vihkan niisugust silmakirjalikkust! Austan neid inimesi, kes julgevad otse küsida miks ma ikkagi sinna saatesse ronisin.....? Palun väga, selgitan lahkesti:

1. Uus ja huvitav kogemus
2. Saab raha
3. Saab ennast proovile panna, kuidas on olla stuudios kaamerate all ja tähelepanu keskmes.

Jah, olen täiesti teadlik, et see saade on meelelahutus ja tõmbab eraelule liigset tähelepanu. Aga samas on see minu jaoks mõneti ka positiivne kogemus. Inimesed ümberringi räägivad vähe seda, mida mõtlevad. Enamasti püütakse parem välja näha ja tehakse nägusid. Kristlasena olen näinud ka "vagatsemist", kus inimene tegelikult ei mõtle ega tee seda, mida ütleb. Õnneks on minu tutvusringkonnas ja sõprade seas palju siiraid inimesi, kellega on julge ja hea maailma asju arutada. Ükskõik mida. Nägu ei krimpustata isegi seksiteemalise jutu peale. Come on, kuskohast teie arust need lapsed siis tulevad....?

Ma ei soovita kellelgi punasele toolile istuma minna. Sest kui aus olla, ei ole seal väga mugav. Eriti siis, kui elus on nii mõnigi hämar koht, millele nüüd valgust heidetakse. Mina ei kartnud ega kahetse ka saates osalemist. Olen aga viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud sellele, et kas mu teod ka jutule järgi jõuavad...

Absoluutselt aus!

Kas sina ütleksid Anu Saagimile, et peale surma ta paradiisi ei pääse...? Nii kummaline ja veider kui see ka poleks, olen mina seda teinud. Siis kui ta ühes telemängus stuudiosse lendles, inglitiibadega särk seljas ja mulle selle küsimuse esitas. Pidin vastama ja võimalikult ausalt. Tol hetkel vastasin eitavalt, kuid nüüd, olles natuke sellele teemale mõelnud, vastaksin teisiti.

Esiteks, Jumal on niivõrd megasuur ja Anu sedavõrd etteaimamatu, et väga vabalt võib ta saada taevasse. Ja teiseks....kes olen mina, et panna paika, suruda kasti ja otsustada inimese üle, keda ma ei tunnegi. Kahjuks kubiseb meie ümber inimestest, kes justnimelt seda teevad. Avaldavad arvamust, kritiseerivad ja lahterdavad. Ei tahaks olla üks nendest. Jah, tõepoolest on Saagimil kirev elu kuid keegi ei saa öelda, kas ta oma südames Jumalat usub või mitte. Niiet siit soovitus: avaldagem vähem arvamust ja tegelegem rohkem iseendaga! Vperjod! Kõlab nagu mingi oktoobrirevolutsiooni loosung, aga asjas on iva. No minu arust vähemalt.

Vanused ja vahed

Tuli kolleegiga jutuks meeste-naiste suhted ja vanused. Et kas on vanusel vahet? Kelle jaoks on üldse vanusevahe tähtis? Praegusel ajal, kus vanemad pankurihärrad abielluvad plikaohtu tütarlastega ja 35 aastane naine paneb leivad ühte kappi 18 aastase kutiga. Ega hukka mõista ju ei saa, aga arvamust avaldada ikka võib. Minu jaoks on psühholoogiline piir 10 aastat. Vanem, mitte noorem. Mehe puhul just. Oma mees on 9 aastat vanem ja olen sellega väga rahul. Vastupidist varianti ei kujutaks ette, enda puhul mitte. Minu noor kolleeg aga välistab enda jaoks juba 5 aastase vanusevahe. Ta ei suuda ette kujutada, et elab endast 3 aastat noorema naisega....see on peaaegu juba nagu generatsioonidevaheline erinevus tema arust. Kusjuures ise on ta 21. Lihtsalt kuula ja imesta. Kindlasti on igaühel mingi nähtamatu piir, millest üle minna ei taheta. Nimetagem seda siis põhimõtteks, arvamuseks või lihtsalt kiiksuks. Niiet parandagem oma maailmavaadet!

Elu esimene lapsevanemate koosolek

Ülicool....Ausõna, nii uhke tunne on minna oma elu esimesele koosolekule. Kiman kohale ja istutan ennast saali. Rahvast on parasjagu - no nii umbes 40-50 inimest. Perearstiks tituleeritud tädike alustab kõnelemist. Räägib nohust ja köhast ja palavikust, sekka puistab huvitavaid ja ennekuulmata väiteid lapse tervise kohta. Okei, saan aru, et ta on pärit kiviajast ja lasen ebavajalikul kõrvust minna. Siis räägib tervishoiutöötaja sellest, kuidas lapsi riietada ja miks on hommikusöögiks ülepäeva piimasupp. Tekib kohe elav arutelu teemal: "Miks me anname sõimelastele kohvi juua"....? Aga miks ka mitte? kõlab küsimus ühe ema suust ja sellega teema hääbub.

Edasi tuleb oma rühma koosolek. Valgume pehmetele diivanitele puhketoas ja arutelu võib alata...
Ega muud sellest meelde ei jää, kui et minu poiss pidi olema kõige tublim - kunagi ei nuta, isegi kui haiget saab, siis ikka naerab.....? Huvitav, mis koletis mul siis kodus on, kes iga paari minuti tagant suure kisaga midagi nõuab? Hmmm, aga üldiselt oli täitsa asja ette hariv oleng. Ootan põnevsega järgmist. Lisaks räägiti, et detsembrist hakkavad päkapikud /lapsevanemad lastele sussi sisse komme tooma. Või oli see nüüd novembris....?

Kanaemmendus

Lugesin huljuti artiklit linnalehest, kus üks tibi kurjustab õndsate laspevanematega. Et muud neilt ei kuule kui "lähme nüüd potile", "meile meeldib juba naerda" ja "musi-tupsu-nunnukene". Öökima ajav lapsevaimustus, kas pole? Tegelikult kui ma poleks abielus ja ise lapsevanem, mõtleksin täpselt samamoodi. Varem ei liigutanud ma kulmugi kui mingi põngerjas mu läheduses nutta röökis - nüüd aga vaatan kaastundlikult ringi, et kus see hoolimatu ema siis on. Imelik, kuidas väärtushinnangud nii põhjalikult muutuda võivad. Küllap on see nii iga asjaga. Seepärast ei olegi õige kritiseerida üliemmesid, kes oma last jumaldavad. Mis siis, et tundub nõme ja titalik. Samas püüan ise jälgida, et mu sõnavarasse kuuluksid ka muud sõnad peale potitamise, tissitamise ja pissitamise...Loodetavasti ei saa minust kunagi sellist kanaemmet, kes muudel teemadel enam rääkida ei oska, kui mannapudru keetmisest. Elu on ju ikkagi ilus!

Olen bisnesmän

Kui raske see siis ikka olla saab? See oma äri tegemine. Tuleb hea mõte, lähed netti, surfad natuke ja firma ongi valmis. Kogu asjaajamine on tehtud ülilihtsaks ja lollikindlaks. Laua tagant pole vaja enne tõusta, kui alles panka minemiseks. Omal nahal läbi proovitud ja heakskiidetud. Niisiis, hakkame pihta. Uut elu äri-inimesena. Enesekindlus tõuseb ja tõuseb, selg muutub sirgemaks ja kõnnak kindlamaks. On uus ja huvitav tunne olla oma firma omanik. Millegi omanik on üldse hea olla. Olgu see siis kodu, koer või ettevõte. Aga jah, hea idee peab olema ja järjepidevus oma plaan ellu viia. Kuskilt ma lugesin, et põhjamaades on hulga rohkem ettevõtjad kui Eestis. Seal inimesed imestavad, miks me tahame tööl käia. Palju parem on olla oma aja peremees. Uhhh, hakkasin targutama, seega tõmban otsad kokku, enne kui jutt igavaks läheb.

Pisike jonnipunn

Kuidas muidu saaks nimetada seda väikest, pahast, üürgavat ja märga tegelast, kes alles mõned päevad tagasi oli emme armas-nunnu-tubli poiss...? Sel nädalal on JR avastanud enda jaoks terve maailma. Näib, et ta teab täpselt mida ta tahab ja millal. Kui selle tahtmise kättesamine mingil põhjusel viibib, siis on kisa taevani, visatakse ennast selili maha ja valatakse pisaraid.

Eile kestis selline "jaur" meil väikeste vahedega terve õhtupooliku. Ei saa tooli peale ronida....jaur, ei saa laua peale istuda...jaur, ei saa arvuthiirt mõrvata...jaur, ei saa vannitoas vetsupotti ronida...jaur, ei saa, ei tohi, ei või ..... Olin täitsa läbi ja mees samuti. Mitte ei saa aru, kust see jonn tuli. Loodan, et see on mööduv periood ja mu laps muutub tagasi illikuku paiks.
Yeah, right....






----------------
Now playing: Lisa Stansfield - Sweet Memories - www.Jalibury.com
via FoxyTunes

Kuhugi sina ei pääse mu käest
kuhu ka püüaksid minna.

Usu, mu kallis sind kõikjale näen
sinuga koos jõuan sinna.

Maailma otsa kui viivad sind teed
sinnagi sinuga tulen.

Tuisaku tormid või voolaku veed
kõikjal su kõrval ma olen.

Pisiasjad

Tunnen rõõmu ja olen tänulik:

• Et mul on Joel-Rasmus ja Herk.
• Et mu poeg on terve, tubli, ilus, andekas ja elurõõmus poiss.
  
• Et meie pere lugu ilmus Pere ja Kodu ajakirjas.
  
• Et elan siin ja praegu ja ei kahetse minevikus tehtud otsuseid.
  
• Et Eestis saab ema olla lapsega kodus probleemivabalt poolteist aastat.
• Et mul on lahedad sõbrad ja pojal mängukaaslased.
• Et mul on rahakotis natuke raha ja külmkapis mõõdukalt süüa.
• Et mul on mees, kes armastab oma poega ja naist üle kõige.
  
• Et ma ei pea bussidega logistama, vaid mul on AUTO.
• Et mul on usk Jumalasse ja Tema imedesse.
• Et varsti lähme Tallinna vanaemale külla.
• Et väljas on soe ja suvi tuleb.
• Et ma ei ole pessimistlik mornitseja, vaid optimistlik tšikk.

Meie tänane rannaskäik...

Kas ma näen alasti hea välja?

Just selline on küsimus, mille ma enadle esitan. Vaatasin kanal 11 pealt samanimelist saadet ja pani mõtlema. Isegi väga pani mõtlema. Avastasin, et olen tegelikult tohutu egoist - mõtlen ainult oma heaolule ja mitte mehe omale. Olen laisk ja ei viitsi endaga tegeleda. Igasugune kreemitamine, vahatamine, lakkimine ja maskitamine võtab ju hulllllllult aega....Selle asemel ma parem vedelen diivanil, praetud kartulitükk suus, villased sokid jalas ning triibuline flanellist hommikumantel üll....Pole just kõige seksikam vaatepilt, eksole?

Aga jah, otsustasin ennast muuta. Ja tegin kohe algust. Kõigepealt tegin jalavanni ja koorisin surnud nahka kehakoorijaga maha, seejärel kreemitasin ja siis lõhnastasin end. Jalga panin natuke ahvatlevama riietuse, kui ülalnimetatud. Okei, okei, mitte nüüd päris seksika, aga sinnapoole. Sest minu mehele ei meeldi joosep-stiilis aluspüksid. Üks selline roosa paar vedeleb praegu meil ahjus...Ja ma ei tee nalja. Aga selle stoori tagamaid teavad ainult vähesed asjassepühendatud.

Kes julgeb mulle öelda, et väline ilu ei ole tähtis? Ja kuidas veel on, oma mehe jaoks on igal naisel lausa kohustus hea välja näha. Mis siis, et ta lepib ka sellega, milline sa hetkel oled. Aga olgem ausad...iga mees tahab endale ilusat naist. Its that simple. Loomulikult on vaimu ja hinge arendamine väga tähtis aga oma kodus ja oma mehe jaoks peaks rohkem vaeva nägema...Või kuidas...?

Ühistu kammaijaa

Eile see siis lõpuks toimus. Salapärane, hirmutav ja palju sosistatud "ühistu" koosolek....Millega tegu? Eks ikka meie maja korteriühistu loomisega, kust meil kui uutel asukatel oli kohustus osa võtta. Mul õnnestus enne Herki veenda, et keegi peab ju ometi lapsega jalutama minema ja niisiis ma pääsesin. Kahjuks aga jõudsin ma enne lõppu tagasi ja pidin tahes tahtmata koosolekust osa võtma.

Einoh, üpris huvitav oli näha meie maja elanikke, enams üle 70 aastased memmekesed ja sekka paar nooremat meest. Meie pere, üks noor kutt alt korterist ja naabrimees olid seal ainsad alla 50-sed...Vaevalt jõudsin ma kohale, kui juba sain teada, et mina olengi nüüd uus ühistu esimees.. Ehheeee, lubage naerda. Loobusin sellest õnnest aupaklikult, mille peale ülalt naabrimees hakkas mulle energiliselt seletama malmtorude vahetamise tähtsust plastiktorude vastu ning kasutas sealjuures hulga termineid, millest minu vaene naise aju mitte tuhkagi aru ei saanud. Ometi seisin ma tema kõrval, kuulasin ja noogutasin, nagu oleks "maja soojustamine" minu elu kõige enam levinud väljend....

Igatahes näib, et pääsu pole ja tuleb ära teha. Ühistu. Mis seals ikka. Piece of cake...

Heasoovlikkuse varud

Tõeliselt terved inimesed ei jäta oma käitumisega muljet, nagu loodaksid nad oma heasoovlikkuse teistelt hiljem tingimata tagasi saada - kuigi see tegelikult nii juhtub. Pigem näib neil olevat heaolu ja rõõmu ülearu, nii et nad ei muretse sugugi oma helduse tagajärgede pärast. Nende puhul on ebatavaline avaluse ja sõbralikkuse aste ja loomulikkus.

Üks tervise mõõdupuid on näha maailma sellisena, nagu see on, ilma et seda sobitataks vägisi kokku oma ettekujutustega. Vaimselt terved inimesed kohtlevad võõraid avalalt ja tunnustavalt, ega tõmbu pettunult oma koorikusse, kui ei saa neilt kohe sõbralikku tagasisidet.

Keksmised perekonnad (inimesed) on tavaliselt teiste suhtes veidi umbusklikud. Välise viisakuse ja sõbralikkuse all peitub neil peaaegu alati mingi annus ettevaatust, valvsust ja arvestust. See jätab mulje, nagu arvaksid nad, et headuse varu on piiratud, ning oleksid seepärast kogu aeg valvel, et keegi nende jagu endale ei kahmaks. Neil on rohkem mis-see-minu-asi-on suhtumist. Inimsuhteid võetakse umbes nagu ärisuhteid, kus tuleb jälgida, et kõik, mis sa välja annad, tuleks sulle tagasi või tooks isegi väikese kasumi.

Tõeliselt tervete inimeste heasoovlikkuse ja rõõmsameelsuse varu on nii suur, et nad võivad seda pillavalt jagada puhtalt lõbu pärast, mitte mingist arvestusest lähtudes.

negativism...?

Vahel mõni inimene võib sind energiast täiesti tühjaks tõmmata nii, et sa ei taha teda enam elu sees näha. Pealtnäha nagu täitsa tore inimene ju, aga lähemal vestlusel selgub, et on kinni minevikus ja heietab ainult möödunud aegadest. Ma ei saa aru, kuidas võib elada ainult sellest, mis kunagi oli...Külvab oma negatiivset energiat teistele ja tahab, et kõik talle kaasa tunneksid. Mind ajab see vihaseks ja samas kurvaks, täna olin täitsa läbi, kuigi oli Hergi sünnipäev ja kõik võinuks olla teisiti.
See, mis elu keegi kunagi minevikus elas, on möödas ja tuleb rääkida tulevikust, teha tulevikuplaane ja mõelda häid mõtteid, mis siis, et oled võibolla juba vana inimene. Või elu jääb seisma ja stagneerub. Ise tahan vanas eas olla positiivne ja elurõõmus mutike, keda austavad lapsed ja imetlevad lapselapsed.

luul

"Väikemees hüüdis mind:
Tule vaata kui ilus sitikas!
Mul oli tähtsate mõtetega tegemist
ning ma vastasin talle:
Vaata üksi. Ta pole ju ilusam,
kui vaatame teda koos -
ja tundsin, et valetan." Jaan KrossPublish Post

lihtsalt hea

Täna on ilus päev, poiss magab ja Herk on veel tööl. Rahulik õhtu, Kenny G musa mängib ja mul on kavatsus hakata arvutist lugema Napoleon Hilli. Hea plaan, kas see nii ka läheb, eks näis.
Igatahes kevad on ametlikult kohal, ilmad on soojad ja õhus on selline värskus, et pea hakkab ringi käima. Hindan iga päevaga üha rohkem elu, mida ma elan. Meie uut kodu, mugavusi, võimalusi jne. Paljudel selliseid asju pole ja peaad ka ära elama. Täna näitas uudistes 6-lapsega peret, kes pidi ära mahtuma 2-te tuppa... Seinad olid narivoodeid täis. See pani mind mõtlema, kas ma olen tänulik selle eest, mis mul olemas on ja mida ma võtan enesest mõistetavalt. Elu ei tohiks olla ensesest mõistetav, luitunud ja rutiinne.

Mõned päevad tagasi juhtusin vaatama telekast prantslaste filmi "Amelie". Mulle pole iialgi meeldinud mingid tobedad prantsuse filmid, öäkkk. Aga seda jäin vaatama ja meeldis. Seal oli üks üksildane noor naine, kes töötas ettekandjana ja püüdis igal võimalused teistele head teha. Selliseid pisikesi, märkamatuid heategusid. Filmi lõpuks leidis ta loomulikult ka oma õnne ja armastuse. Väga huvitav oli, pärast oli selline hea tunne sees, kordagi keegi ei ropendanud, kedagi ära ei tapetud ja seksimist ka ei näidatud. Pluss filmil oli mõte sees, mis jäi meelde.
Püüan sellest midagi õppida.



----------------
Now playing: Kenny G - sentimental

Rutiin või mitte?

Kas rutiinivaba abielu on üldse võimalik? Oled juba aastaid abielus, algul oli suur armastus, lilled, romantika - ja siis äkki tunned end kui vana kulunud sandaal. Mees ei tunne su vastu mingit huvi, ei lilli, ei romantikat.....No mis elu see on!

Sellised mõtted olid meil täna beebigrupis ja paneb ikkamõtlema küll. Et kui paljudel naistel on siis õnnelik ja harmooniline abielu. Ja mis veelgi tähtsam - kas minu oma on üks nendest? Enda kohta võin öelda, et rutiin kipub ligi hiilima nagu vastik, hall, veniv vihmauss. Ometi püüan selle vastu võidelda ja ei lepi sellega, et rutiin on abielus normaalne. Minu arust viib rutiin energia, paneb sind tegema samu tegusid iga jumala päev, vahel mõtlemata ja tunnetamata. Ma ei taha elada kui kala, klaasistunud pilk ees, kaugenedes oma abikaasast.

Ei, ma tahan hoopis värskust, lilli, kohvikuskäike, käsikäes jalutamist, tobedate sms-ide saatmist, kähkukaid ja avalikus kohas suudlemist. Ja miks mitte, ka vanas eas. Vanainimene on ka ikkagi inimene... Niiet selle nimel tasub vaeva näha ja rutiiniga võidelda. Teadlikult ja arukalt, tehes just neidsamu tegusid ja leides avastamisväärseid asju oma mehe juures. HOOLIMINE! Kui palju on mul veel õppida abikaasaks olemist, aga see on seda väärt.

Ehh, uhhuduur....

Tänase päeva moto on see: Miski pole võimatu, kui ei ole tõestatud vastupidist! Vot see on lause, mille järgi tahaks elada. Vaatasin täna ETV pealt saadet uhhuduuri meestest - jalgratastega Aasias. Sealt jäi kõlama mõte, et inimene peab oma unistused teostama, no matter what....
Meie pere on selles suhtes täielik eeskuju. Vend otsustas minna Küprosele elama ja äri tegema - tehtud! Ema tahtis kaua aega minna Türki elama ja nüüd siis bronnis endale lennupileti järgmiseks reedeks. Mõelda vaid - eemale kõigest tuttavast ja turvalisest, ise vaevalt räägib inglise keelt. Respect! Ma ei kahtlegi, et nad mõlemad oma eluga suurepäraselt hakkama saavad. Minu elu on praegu igatahes eestiga nii tihedalt seotud, et välismaale isegi ei tõmba. Tahaks oma võlgadest ja laenudest lahti saada ja elu nautima hakata, koos perega! Vohh, see on hea eesmärk, kas pole?

Mulle väga meeldis, mida Elton oma blogis mainis: võimalused otsivad mind üles. Ajeee, mees teab, millest mees räägib. Ma tean, et ka minu võimalused leiavad mind, varem või hiljem ja siis hoidke alt, sealt ma tulen - täis üleloomulikku rõõmu ja energiat, pakatades positiivsusest, olles üle kõikidest maistest probleemidest, lihtsalt nautides elu ja elamist, koos kallite inimestega...

Poem To You...

I cherish....

....every night we are together. When I feel so close to your heart, hearing it beating. When your arms are wrapped around me - I feel so safe and happy. For moment all my troubles are forgotten, only us in this moment, loving each other, caring for each other, planning our life together. Happiness I feel is greater than any fear or worry. You are the love of my life and I dont wanna lose you. I fear this moment will pass and you take your arms away, leaving me cold and sad. Confusion floods in and doubt raises again. Just love me a little longer....

----------------
Now playing: Kenny G - sentimental
via FoxyTunes

ülestõusmispühad

Jälle üks lärmakas päev seljataga. Ma ei mõista, kuidas saab tõusta hommikul üles kaljukindla plaaniga veeta mõnus ja probleemivaba päev, ning siis see plaan natuke hiljem täielikult läbi kukutada...Ohjahh....Igal hommikul on elu nii ilus, päike paistab, taevas on sinine, kevad südames jne. Päev aga tuleb ikka selline nagu alati - oma nägelemiste ja hääletõstmistega.

Juta käis mulle peale, et ma kindlasti mune värviksin. Plaan oli küll selline, et lähme koos perega poodi, ostame nänni, küpsetan õhtul kaneelirulle etc. Kaneelirulle hakkan kohe tegema, kui siin lõpetan. Mune ma värvida kuidagi ei viitsi...no tundub niiiiii mõttetu. Kellele neid vaja on ja kes neid sööma peaks, raiskan mitu head muna ja värvid takkapihta ära ja kasu ei miskit. Poiss veel sellest värgindusest ju aru ei saa.

Ahh, tühja kah, eks homme jõuab äkki. Praegu on rahu moment, tahan seda nautida. Ausalt tundus mulle algul blogipidamine kah mõttetuna. Vaevalt, et keegi peale minu seda loeb. Aga abiks seegi, et saan oma mõtted välja kirjutada, ei pea paberit määrima, heheee.

Kadetsen natuke oma vennast, kes kaugel Küprosel merevaadet ja sooja tuuleõhku naudib. AGA ma tean, et minagi pole oma eesmärgist kaugel, võimalused on lausea nurga taga ja ootavad, et näkku karata. Brutaalne aga tõsi. Ok, ei viitsi enam, tainas ka kerkind, peab need saiakesed ikka ära tegema. Olks, take care!